1. tüüpi diabeet

Mis on 1. tüüpi diabeet?

1. tüüpi diabeet on krooniline autoimmuunhaigus, mille puhul keha immuunsüsteem hakkab ekslikult ründama kõhunäärme Langerhansi saarekestes asuvaid beetarakke. Just need rakud toodavad hormooni insuliini, mis on hädavajalik veres oleva glükoosi (suhkru) transportimiseks kehas asuvatesse rakkudesse, kus seda kasutatakse energiana. Kui beetarakud on hävitatud, ei suuda organism enam insuliini toota — vere glükoosisisaldus tõuseb ja patsient vajab eluaegset insuliinravi.

Erinevalt 2. tüüpi diabeedist ei ole 1. tüüpi diabeet seotud elustiili ega ülekaaluga. See haigus algab sageli lapsepõlves või noores täiskasvanueas, kuid võib tekkida igas vanuses. Eestis on 1. tüüpi diabeedi diagnoosiga umbes 5 000 inimest ning igal aastal lisandub 200–300 uut juhtu.

Põhjused ja riskitegurid

Täpne põhjus, miks immuunsüsteem hakkab ründama oma keha rakke, on tänaseni teadmata. Teadlased on avastanud kaks peamist tegurit, mis koos haiguse käivitavad:

• Geneetiline eelsoodumus — eriti teatud HLA-geeni variandid suurendavad riski 10–20 korda. Sugulasel haiguse esinemine tõstab riski, kuid enamik haigeid on ilma perekondliku ajaloota.
• Keskkonnafaktor — arvatakse, et viirusinfektsioonid (näiteks enteroviirused, leetrid), varajane lehmapiima tarbimine imikueas, D-vitamiini puudus või soolestiku mikrofloora muutused võivad olla käivitavateks teguriteks geneetiliselt vastuvõtlikel inimestel.

Haigus tekib aeglaselt. Autoimmuunprotsess võib alata aastaid enne, kui ilmnevad esimesed sümptomid. 80–90% beetarakkudest on tavaliselt juba hävinud, kui haigus avastatakse kõrge veresuhkru tõttu.

Sümptomid

1. tüüpi diabeedi sümptomid arenevad sageli kiiresti — mõne nädala või kuu jooksul. Kõige tüüpilisemad on:

• Tugev janu (polüdipsia) — patsient joob mitu liitrit vett ööpäevas
• Sage urineerimine, eriti öösel (polüuuria)
• Seletamatu kaalulangus — sageli 5–10 kg mõne nädala jooksul, vaatamata heale söögiisule
• Pidev väsimus ja nõrkus
• Hägune nägemine
• Aeglaselt paranevad haavad ja sagedased nahainfektsioonid
• Atsetoonilõhn hingeõhus (juba kaugelearenenud staadiumis)

Diagnoosimine

1. tüüpi diabeedi diagnoos pannakse järgmiste analüüside põhjal:

• Tühja kõhu veresuhkur ≥ 7,0 mmol/L
• Juhuslik veresuhkur ≥ 11,1 mmol/L koos klassikaliste sümptomitega
• HbA1c (glükohemoglobiin) ≥ 6,5% — näitab keskmist veresuhkru taset viimase 2–3 kuu jooksul
• Glükoosi tolerantsustest (läheb harva vaja) — 2 tunni veresuhkur ≥ 11,1 mmol/L peale 75 g glükoosi joomist

Selleks, et eristada 1. tüüpi diabeeti 2. tüüpi diabeedist, määratakse täiendavalt autoantikehad (GAD65, IA-2, ZnT8, IAA) ja C-peptiidi tase. 1. tüüpi diabeedi puhul on autoantikehad sageli positiivsed ning C-peptiid madal (oma insuliini tootmine on vähene või puudub).

Ravi: kaasaegne lähenemine

1. tüüpi diabeedis pole võimalik terveks saada. Ravi põhineb insuliini asendamisel ning koosneb järgmistest komponentidest:

Insuliinravi

Insuliini saab manustada kahel viisil:

• Mitmesüstirežiim (MDI) — patsient süstib pikatoimelist baasinsuliini 1–2 korda päevas ning lühitoimelist söögiinsuliini iga söögikorra eel (4–6 süsti päevas).
• Insuliinipump — väike seade, mis süstib kogu päeva pidevalt lühitoimelist insuliini. Pumpa saab kombineerida pideva glükoosimonitooringuga (CGM) suletud-süsteemse "tehispankrease" loomiseks, mis reguleerib insuliini doosi automaatselt.

Pidev glükoosimonitooring (CGM)

CGM-sensor (näiteks FreeStyle Libre, Dexcom, Linx, Airex) mõõdab glükoosi nahaaluskoes iga 1–5 minuti tagant. Patsient näeb oma veresuhkrut reaalajas telefonis ja saab hoiatusi, kui see tõuseb või langeb ohtlikule tasemele. CGM on tõestanud, et vähendab oluliselt HbA1c-d, hüpoglükeemia riski ja parandab elukvaliteeti.

Süsivesikute arvestamine

Söögikorra eelse insuliini doosi arvutatakse söögis sisalduvate süsivesikute järgi. Diabeediõde õpetab arvestama 1 leivaühik = 10 g süsivesikuid ja määrama isikliku insuliini-süsivesikute suhte (näiteks 1 ühik insuliini 10 g söödud süsivesikute kohta). Antud teadmise ning selle teadmise rakendamisega igapäevases elus on võimalik patsiendil süüa peaaegu kõike, kuid peab oskama doosi õigesti arvutada.

Liikumine ja kehakaal

Regulaarne füüsiline aktiivsus tõstab insuliinitundlikkust ja vähendab vajaminevat insuliinidoosi. Soovitus on 150 minutit mõõdukat aeroobset koormust nädalas (näiteks kiirkõnd, ujumine, rattasõit) ning 2 korda nädalas jõutreening. Treeningu ajal tuleb jälgida veresuhkrut, kuna see võib langeda kiiresti (eriti pärast pikemat aeroobset treeningut).

Tüsistused ja kuidas neid ennetada

Pikaajaliselt kõrge veresuhkur kahjustab veresoonte seinu. Kõige sagedasemad tüsistused on:

• Retinopaatia (silmavõrkkesta kahjustus) — võib põhjustada pimedaks jäämist
• Nefropaatia (neerude kahjustus) — võib viia neeruasendusravini
• Neuropaatia (närvikahjustus) — põhjustab valu, tundlikkuse vähenemist, jalahaavandeid
• Südame-veresoonkonna haigused — südameinfarkti ja insuldi risk on 2–3 korda kõrgem kui mittediabeetikutel

Hea teada: kui HbA1c hoida alla 7% (ideaalsel juhul 6,5%) ning vererõhk ja kolesterool kontrolli all, väheneb tüsistuste risk oluliselt. Vajalik on distsipliin söömisel ja veresuhkru jälgimine, regulaarsed analüüsid endokrinoloogi ja/või diabeediõe juures.

Millal pöörduda meie kliinikusse?

Kui sul on diagnoositud 1. tüüpi diabeet või kahtlustad seda, broneeri vastuvõtt Tallinna Endokrinoloogia Kliinikusse. Meie kliinikus:

• Endokrinoloog hindab sinu hetkeseisu ja kohandab insuliiniravi.
• Diabeediõde õpetab insuliini süstimist, süsivesikute arvestamist, CGM-sensori paigaldamist ja kasutamist.
• Määrab analüüsid ja uuringud: HbA1c, albumiini/kreatiniini suhte ja silmapõhjade pildistamine.
• Mõõdab ABI-indeksit jalgade verevarustuse hindamiseks.